Ühel päeval võtsin pliiatsi ja paberi ja hakkasin joonistama … lihtsalt joonistasin. Ma ei mõelnud ja ma ei teadnud mis järgmiseks paberile tuleb, see oli 15.10.2016. aastal ning kui kõik valmis sai, siis lavastasin selle mille olin paberile kritseldanud fotostuudios.
Möödusid aastad ning algselt taipamist polnud mida olin joonistanud … tänaseks on teatud arusaamine tekkinud ning 2024 aasta detsembris kirjutasin fotodele juurde tekstid.
VÕITLUSES ISEENDAGA
Peidaks ära, võtaks kinni – iseend – kui ühtäkki märkad. Märkad kuidas tekivad mõtted, kuidas ühele järgneb teine, kolmas, neljas ning kui peatud ning proovid meenutada mida mõned hetked tagasi mõtlesid, siis saad aru, et need on nagu liikuvad pilved mis lihtsalt mööduvad ja hoiavad kogu tähelepanu, et ,et poleks võimalik ärgata ja aru saada mis ümberringi toimub.
Proovi pöörata tähelepanu “uitmõtetele” ja näed kuidas uitmõte kaob ning nii on igal korral.
Mõtted ajavad hulluks, mõeldaks end haigeks jne, aga kus need mõtted siis asuvad ? sõbra juures, naabri või mõne võõra juures – vist mitte, mõtted on ikka eneses.
Märgates mõtteid, siis on võimalus võtta juhtimine enda kätte ning otsustada millal mõte võib tulla, millal mida mõelda ning millal panna mõttele jõud ja vägi sisse ning tekib hoopis mõttejõud mis annab füüsilisele kehale teadmise mida ette võtta ja teha.
PIIRANGUTEST VABAKS
Teadmised, kogemused, piirangud, kogu õpitu pole ligilähedane sellele mis on, sest eelnimetatu on selles mis on ja rohkemgi veel. Avades meeled, raputades maha programmid, vaadates “kastist” välja avardub kõik. Kõik on üks ja ühes ja ühes on kõik. Piiratud teadmised hoiavad lõksus, aga sellest pole midagi, sest kõik on niikuinii kogu aeg sõltumatult mõistuse ja mõtete takistavatest programmidest – kui sellest teadlikuks saad.
Kui ei taibanud, siis kujuta ette, et oleksid nagu kasti sees (võta kast ja pane pähe või roni sisse) ja näed kõike ja tead kõigest mis on kastis (võta mõned asjad ka kasti kaasa) ja arvad, et see on täiuslik ning rohkemat polegi … nüüd võta või tõsta kast näo eest ja vaata ringi ja näed, tunned, tajud, et kastist väljas pool on miskit millest teadlikus puudus, aga kui teadlikus puudus, kas siis seda polnud olemas? ikka oli, aga olid kastis piiratud teadmistes. Kui paned mõtted kinni saad kogeda kõiksust ja aru, et oled kõik ja mitte midagi.
RAAMAT
Hoiame näppude vahel raamatut mis kihistub igal hetkel ning salvestab kõik, ka selle mida hoiad nii öelda saladuses või arvad, et on saladus.
Inimeseks olemine saab alguse algusest kui hakkad kogema esimesi hetki, nende hetkete loojateks on need kes on eluteel saatjateks (vanemad, sõbrad, võõrad, taimed, loomad jne) salvestame lugematutes kogustes kogemusi, uskumisi, tõekspidamisi jne lisaks veel eelnevate põlvede poolt kingitu.
Peaaegu nagu hästi kõik ja ongi, aga see mis on veel, sellele on tõmmatud eesriie ette ning igal ühel on nüüd võimalus raputada kõik eesriided, seinad ja muu ning saada ühendus kõiksusega, sellega mis on ning kus oleme.
Elamine pimeduses või teadlikkuses ? selles on küsimus, kui üldse küsimus tekib … esimene asi mis tekkima peab ongi küsimus.
Teadlikuks saamisel saab hakata looma teadliku elu, saab hakata vaatama, nägema, kuulma – märkad, et kõik on omavahel seotud ja ühenduses ning tegelikult kõik võitlused käivad meis endis, meie maailm on meis endis, saame kogeda seda mida soovime, kui seda teadlikult vaadelda mõistame. Maailm on peegel ning saame seda mis me parasjagu olla soovime.
HABRAS JA ÕRN
Ühel hetkel taipad kui õrn on elu, me liugleme kui udusulel mööda merd. Vaid üks vääratus ning saabub maine lõpp.
Taibates mõistad elu olemust ning saad olla tänulik võimalustele mida iga hetk toob ja loob, kas on see hea või halb on vaid mõte peas, sest kõik lihtsalt on, nii on. Kui puudub hinnangu andja, kas siis muutuks miskit meie ümber ? pigem mitte, aga muutus toimub meis ja see muudab mitte seda mis meie ümber vaid seda mis meie sees. See muutus toob kaasa rahu, sisemise rahu ja see sisemine rahu on kõiksuses olemise hetk, see on hetk kus ei kuule ega näe, aga tunne on hea.
Me kõik oleme seda tunnet tundud, eriti, siis kui olime veel väiksed, kui mängisime liivakastis ning ehitasime liivast lossi ja sõnasime, et see ongi kõikse parem ja vägevam loss siin maamunal – aga oluline on see tunne, seda lossi ehitades.
Kui tegeled enda meelistegevusega, siis teinekord vaatad ja märkad, et möödunud on tunnid ning sa pole väsinud, sa pole söönud ega joonud, aga kõht pole ka tühi.
Jah need on need hetked kus olla ning kui kollektiivselt sellesse hetke minna või jõuda, siis võiksite ette kujutada milliseks muutuks elu siin …
Sel hetkel kaoksid kõik parasiitlikud mõttevormid jne
MÄNG
Elu on mäng: teater ja kino …
Osatäitjateks mõtted ja vormid ja programmid mis suunavad jõudusid mille täitjaks maine keha, pole keha, pole mängu mida mängida.
Mina olen tugev, ei mina olen tugevam, aga kui ma sulle nüüd näitan, virutan, teen jne vaata mis siis saama saab – EGO.
Sa oled rumal, loll, kole, ilus, tark … sa usud kõike … sa kas allud või kannatad … mul on sinust rohkem, kõike on rohkem sa igavene …. jne jne
Sõnadel on jõud vaid siis kui oled EGO vangis, kui võtad selle välise vastu, kui reageerid ning soovid olla välisega üks, alluda, kuuletuda või siis kõike vastupidi.
Mäng kestab seni kuni on mängijaid, kes selle mänguga ühinevad ja kaasa soovivad mängida.
ÜHENDUMINE
Võib juhtuda, et tekib arusaamine ning siis muutub kõik, kõik muutub taas üheks.
Sõjanui on nüüd tükikene kõigest mis pole oluline, millel pole enam jõudu, sest ollakse teadlik.
Mõtted panid eelnevalt nuiaga vehkima ning EGO järgnes sellega ning toimus meeletu energia kaotus.
Kui seda märkad, siis ühtäkki saad tunda kui palju jääb energiat üle, kui ühendud, kui kaotavad tähtsuse tapvad mõtted millele järgnevad emotsioonid, oled nagu tegevusetuses, aga samas täidetud energiast.
KÕIKENÄGEV SILM
Vaid see kes on pimeduses arvab, et on üksi, arvab, et elu on kas kerge või raske, sikutab iseend ühele ja teisele poole võib olla lootes … , aga sellega pole võimalik muuta raamatu sisu mis jäädvustab ja salvestab kiht kihi haaval igat hetke – kõiksuse silm on kohal alati ja igas hetkes.
Olles teadlik “kõike nägevast silmas” tekib või peaks tekkima rahu, rahu selles mõttes, et pole head ega halba vaid kõik lihtsalt on.
VÕITLUS
Sisemine või välimine, iseenda või teistega – igatahes on võitlus.
Millal saab võitlus olla ? peab olema vastane, ilma vastaseta pole ju ? Ajaloolased arutlevad tihti ja peavad aru, et millal saab sõda läbi ? sõda saab läbi kui pannakse relvad maha, siis kohe saab sõda läbi, miks ? pole võitlejat.
Tee kuri nägu ja vaata peeglisse, muuda näoilmet või ilmeid ning näed kohe, et maailm on peegel ja kõik saab eksisteerida vaid läbi peegelduse. Nii on kõigega siin.
LÕPMATUS
Raamatus on raamat ja raamatus on järgmine ja järgmine, aga lõpmatuses on kõik. Mina olen lõpmatus ja ka kõik minu ümber. Kuidas on siis kui puudub mõtleja ? kas siis kõik on või pole, siis midagi, kui kaovad ära kõik mõtlejad, kas siis on miskit või pole, kas siis suletakse raamat ning saadakse aru, et raamatut polnud, aga ennem peab ära kaduma see kes seda sõnas …
SAAD ARU
Mis on halb ja mis on hea. Elu õppetunnid algavad kohe, kohe saad sellest teada mida ümbritsev on loonud, sest teisiti ei saaks olla. Tambitakse sisse tõekspidamisi, luuakse programme, karistatakse kui erined või teed miskit teisiti kui ülejäänud.
Maailmas on mitmeid erinevaid kultuuriruume ning see mis võib olla ühes kohas sobilik võib olla teises kohas hukatuslik, aga tegevus on ikka üks ja see sama … nii kas said aru ? See aru saamine annab teadmise, et kõik piirangud, korraldused ja reeglid on inimeste poolt välja mõeldud ning need pole väärtuslikud, väärtus seisneb selles kui üksikisik ärkab ja märkab ning hakkab elama teadlikult. Teadlik elamine toob esile rahu ning esitab küsimusi, et miks see või teine, teadlik elamine on austus iseenda vastu, mitte pole jooksmine koos massidega ja samastumine või kellegi moodi olemine.
Teadlikkus on energia mis vibreerib kergelt ja kõrgelt ning seda on vaevu märgata ja kuulda.
