2016. aasta sügisel möödus 330 aastat kantsli ja 320 aastat altariseina valmimisest. Selle auks ehitati ümber altari disaintelling OÜ Rändmeister poolt ning tellingu disainisid Eesti Kunstiakadeemia tudengid.
Altariseina tellis Christian Ackermannilt Eestimaa kuninglik konsistoorium 1694. aastal ja see valmis kaks aastat hiljem.

Elert Thiele (puunikerdaja) pärandvara nimekirjast selgub, et Ackermann omandas 1675. aastal Thiele materjalidest 70 pärnapakku, 30 pärnalauda ning 10 tammepakku. Sellele tuginedes eelistas pärna tammele nikerdusi tehes.

03 novembril 2017. käisin Tallinna Toomkirikus altarit vaatlemas ning õnnestus altari ümber ehitatud tellingutel täitsa üksinda olla ning rahus puitnikerdusi vaadelda ning jäädvustada – selliste eriliste hetkete eest peab ikka väga tänulik olema, tänud Hilkka Hiiop ile kes usaldas ja lubas.

17. mail 1695 sõlmis kindralkuberner Axel Julius De la Gardie lepingu Londicer iga, milles lepiti kokku, et Londicer värvib ja kuldab altaripealse ühes kõigi selle juurde kuuluvate kujude ja ornamentidega ning teeb ka altarimaalid. Üleni kullatud pidid olema kujude riided ning näod ja nähtavad kehaliikmed tuli värvida ihutooni. Seina arhitektooniline konstruktsioon ja selle osad tuli värvida musta ja kuldsega ning ornamendid rohelise lüstriga.

Altariseina on ümberkujundatud 18.sajandil ja 1866. aastal. Tänane ilme pärineb aastast 1866 ning kujud kaeti sel ajal helehalli värviga, et need meenutaksid marmorskulptuure.
Marmorskulptuurid olid kallid ning nende tegemiseks ja tellimiseks vahendeid nappis ning seetõttu oli asenduseks puit. Ackermanni skulptuurid on valdavalt nikerdatud pärnapuidust, mis on Eestis levinuim materjal tamme kõrval.

Christian Ackermann oli Eesti barokiajastu skandaalseim ja andekaim puunikerdaja.

1670. aastate esimesel poolel Tallinna jõudnud Ackermann sündis Königsbergis (Kaliningrad), sai seal esmase väljaõppe ning suundus õpi- ja rännuaastateks Danzigi (Gdańsk) sealt edasi Stockholmi ja Riiga.

Tallinnasse jõudes oli ta väljaõppinud kujunikerdaja sell ja otsis oma oskustele vastavat elu- ja töökohta. Oma koha leidis ta hiljuti lahkunud puunikerdaja-tislermeistri Elert Thiele lese majas Olevimäel (Olevimägi 4). Vähem kui aasta pärast vana meistri surma abiellus Christian Ackermann Thiele noore lese Anna Martensiga, kes oli selleks ajaks temast juba lapseootele jäänud. Laps sündis septembris, viis kuud peale laulatust, mis teenis kogukonna halvakspanu. Lisaks pahandas Ackermann kohalikke käsitöölisi sellega, et keeldus astumast tisleriametisse, mille liige oli olnud tema eelkäija Elert Thiele.

Tisleriameti silmis oli Ackermann sisserännanud isik, kes abiellus sellina meistri lesega, päris meistri töökoja, ametisse astuda ei kavatsenud, tal sündis enne laulatust eostatud laps – kõik see oli kehtivate tavade jäme rikkumine. Kui Ackermann palgati tööle Niguliste kirikusse ja ta kutsus endale abilise Riiast, algatas kohalik tisleriamet Ackermanni vastu kohtuasja, mille käigus nõudis raelt, et sissetungijast pööningujänes (nii nimetati tsunftist väljaspool töötavaid meistreid) saaks karistatud. Ackermanni tislerite pahameel ei heidutanud, vaid ta asus võitlema oma õiguste eest.

Ackermann ilmselt teadis, kui palju on tema töö kohalike meistrite omast parem ega soovinud tsunftile alluda. Ta teatas ülbelt, et kohalikud meistrid ei tea puunikerduskunstist midagi ning ei ole ka pädevad tema tööde kvaliteeti hindama. Tsunftimeistrid süüdistasid Ackermanni ülbuses ning kaebasid, et Ackermann käitub, nagu oleks ta kuulus antiikskulptor Pheidias.

Tsunftile üllatuseks asus raad Ackermanni poolele, kirjutades 9. märtsil 1677. aastal alla otsusele, mis lubas Ackermannil töötada vabameistrina, palgata selle ja neid ka mujalt Tallinna kutsuda. EDASI LOE JA VAATA https://ackermann.ee/ mõlemate lõikude tekstid on sealt lehelt kopeeritud.