Ühel hetkel mõtlesin, et teeks midagi iseendale või siis midagi mida saaks järjepidevalt teostada ning millest eelkõige ise saaksin miskit mida oleks tore vaadata või siis vaadelda ja ka ajas taasesitada, aga mis see siis olla võiks ? ja see pidi olema ka eriline ning samuti midagi sellist mis nõuaks ikka pisut pingutamist või siis ikkagi oleks ebamugav ka ja ka pisut isegi piinarikas ja nagu mainisin, siis ka kindlasti järjepidev … ja sealt see sündis, alates aastast 2016 on olnud vähemalt üks öö aastas kus magama olen läinud varahommikul ehk peale seda kui tulekera on juba pisut kõrgemale horisondist liikunud – nii algasid MINU HOMMIKUD !

Meeldib ka asjaolu, et kiirustada pole võimalik, tuleb olla kannatlik, sest igal korral peab olema päästikule vajutamise ajavahe 365 päeva – meenuvad vanaonu kuldsed sõnad kui veel väiksena soovisin temalt kiireid vastuseid ja tegevusi … vanaonu sõnas äärmises rahus: “anna aega” … ma ei saanud aru, et mis aega, kus kohast ma seda nüüd andma peaksin … need kaks sõna aitavad ikka ja jälle peatuda olgu selleks 365 päeva või veel rohkem.

Päike tõuseb sel päeval sõltuvalt asukoha valikust umbkaudu kell 04:29 (loojang umbes 22:24).